Blogi
Särad või laguned – valid ise
Olgu, räägime ausalt. Me kõik teame, et tubakas on halb, alkohol ei tee su kehale pai, suhkur sööb su seestpoolt ja 90% “toidust”, mida poes müüakse, ei ole midagi, mida su keha tegelikult vajab. Aga ikka tarbime, ikka naudime, ikka ütleme endale “ah, üks elu ju ainult”. Justkui see elu ei kestaks edasi ka peale kahekümnendaid sünnipäevi.
Sest tõde on: kui sa praegu 20aastaselt mõtled, et elu on pidu ja keha paraneb kõigest üleöö siis oota kuni sa oled 50. Siis ei ulatu sa isegi oma varbaid katsuma ilma ähkimata ja tõenäoliselt peegeldab su näonahk kõike seda, mida sa oma kehale aastakümneid serveerinud oled.
Tubakas – “ilu saladus” neile, kes tahavad kiiresti kortsus olla
Suitsetamine ega veipimine ei tee sind cooliks. See lihtsalt vanandab sind kiiremini kui ükski ajamasin kunagi suudaks. Veri ei liigu enam korralikult, nahk ei saa hapnikku ja tulemuseks on hall jume, sügavad kortsud ja väsinud pilk. Kui sa tahad välja näha nagu vananenud versioon endast 40ndaks eluaastaks – ole lahke.
Spoiler: see ei ole kompliment!
Alkohol – vedel “ilu” eliksiir
Jah, klaas veini siin ja seal ei tapa, aga regulaarselt pidutsemine kuivatab su keha seest ja väljast. Maks töötab üle, nahk muutub punakaks, poorid paisuvad ja hommikuti oled sa rohkem zombie kui inimene. Ja ei, “detox-jook” ei tee seda kõike tagasi.
Suhkur – vaikne hävitaja
Suhkur ei tee lihtsalt paksuks. See põhjustab põletikku kehas, mis tähendab, et vistrikud, hall jume, ebaühtlane nahatekstuur ja kiirem vananemine on täitsa reaalsed kõrvalmõjud. Järgmine kord kui tahad “midagi magusat”, siis mõtle, kaalu peale. Kui see sind ei heiduta siis: lase heal maitsta.
Tühitoit – või noh, mitte-toit
Krõpsud, kiirnuudlid, karastusjoogid ja muu prügikastimenüü. Su keha ei tea, mida nendega teha. Tal pole neid vaja. Ta ei oska nendest midagi kasulikku ehitada. Aga näe, vistrikke oskab küll teha. Ja tselluliiti. Ja energiapuudust. Ja seedehäireid. Aitäh, järgmine.
Nahk, sinu peegel
Su nahk on suurim organ. Ta näitab ära, mis su sees toimub. Kui toidad oma keha nagu prügiämbrit, näeb su nahk välja… noh, nagu see prügi seal sees. Kui toidad oma keha puhta toidu, vee, liikumise ja puhkamisega, hakkab nahk särama. Päriselt. Ilma filtrita. Ilma meigita.
Kui sa arvad, et elu on nautimiseks ja “üks suits või vein ei tee midagi”, siis sul on osaliselt õigus. Üks ei tee midagi. Aga kümme aastat järjest igal nädalavahetusel teeb küll. Siis ärkad ühel hetkel ja avastad, et su “parimad aastad” jäidki minevikku – koos hea enesetunde ja sileda nahaga. Kui sa tahad tulevikus ka veel mõnusalt liikuda, särada ja tunda end hästi oma kehas, siis võib-olla tasub täna mõni halb harjumus vahetada parema vastu. Mitte sellepärast, et sa “pead” vaid sellepärast, et su keha on ainus koht, kus sa tegelikult elad.
Ja varbad? Neid võiks ikka katsuda jaksata ka 50selt, eks
Mürgise suhtemustri äratundmine ja lõpetamine
(…ja miks me vahel ei märka, et oleme selle sees)
Issand, kui väga mulle meeldib sellistel teemadel kirjutada ja üldse mõelda suhetest, mis ei vääri sind/mind. Need suhted, kus puudub mõistmine. Kus ei toetata. Kus pidevalt tuleb ennast õigustada või ära peita. Ma tean väga hästi, millest ma räägin, ka mina olen olnud suhtes, mis oli nii võssa.
Täna on mu elu ja suhe sellest täielik vastand. Aga ma mäletan hästi, kuidas tundub, kui suhe kurnab sind tükkhaaval ära. Kui armastuse nimel tuleb ohverdada iseennast. Me kõik oleme noored ja vahel ka lollid olnud, see käib õppimise juurde.
Ma olen viimasel ajal kuidagi eriti tundlikult märganud, kuidas mõned mu armsad sõbrannad elavad suhetes, kus nende sära justkui vaikselt kustub. Mitte sest nad oleksid nõrgad või rumalad, vaid sest mõnikord harjub inimene nii ära, et see, mis on ebaterve, tundubki „normaalne“.
Me kõik võime sattuda suhetesse, kus käitumismustrid muutuvad ajapikku mürgiseks. Ja see ei pea olema ilmtingimata vägivaldne või karjuv. Mõnikord on see palju peenem:
– pidev kriitika, naljad, mis teevad haiget
– tunnete pisendamine („ära tee draamat“, „sul on liiga palju tundeid“)
– kontroll: kellele sa kirjutad, kuhu sa lähed, mis sa selga paned
– süütunde loomine, kui valid enda vajadused
– eemaldumine või külmus, kui vajad tuge
– pidev tunne, et sa pead midagi tõestama, et olla piisav
Kui inimene sellisesse mustrisse jääb, kaob tasapisi enesetunne. Kaob vabadus, loovus, kergus. Alles jääb kohanemine, pingutus, kõndimine kikivarvul. Ja lõpuks ei jää suhe alles mitte armastusest, vaid harjumusest ja hirmust.
Ma näen kõrvalt, kui tugevad naised püüavad ikka veel mõista, „miks ta nii teeb“ või „äkki ma olen ise süüdi“. Aga armastus ei tohiks sind kurnata, muuta sind väiksemaks või panna kahtlema oma väärtuses. Armastus peaks tooma rahu.
Kuidas mürgist mustrit ära tunda?
🌿 Kui su enesetunne halveneb suhtes olles, mitte ei parane
🌿 Kui sa ei tunne end turvaliselt jagama oma tundeid
🌿 Kui su vajadusi pidevalt eiratakse või pisendatakse
🌿 Kui sa kardad teise reaktsiooni rohkem kui hindad iseennast
🌿 Kui sa tunned, et oled kadumas…
Mis aitab?
💛 Ausus enda vastu. Esimene samm on tunnistada: see ei ole okei. Kui sa vabandad pidevalt kellegi käitumist või pead oma häält alla suruma, siis midagi on paigast.
💛 Toetus. Räägi sõbrale, terapeudile, mõtlemapanevale võõrale. Vahel on vaja peegeldust, mis ütleb: “Sa ei kujuta seda ette. See ongi raske.”
💛 Tagasi enda juurde. Küsi endalt: Kuidas ma end selles suhtes tunnen? Milline ma olin enne? Kas ma olin siis armastatud või halla versioon endast?
💛 Julged valikud. Mõnikord tähendab enesearmastus seda, et ütled „ei rohkem“, isegi kui oled kaua öelnud „olgu“.
Ma ei usu, et elu peaks elama läbi pingutuse ja valulise kompromissi. Me kõik väärime suhteid, kus saame kasvada, särada ja tunda end hoituna. Mitte ainult ellu jääda, vaid päriselt elada. Kui miski su sees ütleb vaikselt: see ei ole see, mida ma äärin, siis usalda seda häält. See ei ole nõrkus. See on ärkamine.
„Mõnikord suurim armastus ei ole kellegi hoidmine… vaid iseendast enam mitte loobumine.“
Tervem mina = tervem suhe
Miks enesearmastus on tugeva ja toimiva suhte alus?
Meie suhe on kestnud üle kümne aasta. Meil on ühine laps, kes on nüüd juba seitsmene. Ja siiralt, meie suhe toimib siiani väga hästi. Ei, mitte seetõttu, et meil poleks kunagi erinevusi (söögi üle nääklemisi tuleb ikka 😄), vaid sellepärast, et meie mõlema sees on ruumi iseendale ja teineteisele. Aastate jooksul olen üha selgemalt tunnetanud, et suhte kvaliteet algab alati ühendusest iseendaga. Kui mina olen tasakaalus, kui ma hoolitsen oma vajaduste eest, kui ma päriselt märkan oma emotsioone ja ei oota, et teine neid ära lahendaks, siis on meie vahel rohkem pehmust, kergust ja kohalolu.
Ma ei tunne, et suhe peaks olema „töö“, vähemalt mitte raske töö. Pigem teadlik hool. Nagu taim, mida aeg-ajalt kasta, aga mitte pidevalt torkida. Ja selleks, et seda taime hoida, tuleb esmalt vaadata iseendasse.
Siin mõned mõtted, mida olen omaenda suhtest õppinud ja mis ehk ka sind kõnetavad:
🌿 1. Kui sa hoiad iseennast, hoiad ka suhet
Tühi inimene ei saa jagada. Kui mina täidan end… läbi puhkuse, vaikuse, liikumise, väikeste rõõmude, siis mul on ka suhtesse rohkem tuua. Rohkem kannatlikkust. Rohkem kuulamist. Rohkem kohalolu.
🌿 2. Igaühel olgu oma ruum
Ka toimivas suhtes on oluline isiklik ruum. Me ei pea kõike koos tegema ega igat hetke jagama. Kui me mõlemad saame olla „meie sees“ ja ka „mina sees“, siis püsib ka suhe elus ja hingav.
🌿 3. Väikeste asjade tähtsus
See, kuidas keegi keedab sulle kohvi. Või kuidas koos naerdakse millegi täiesti tobeda üle. Need pisiasjad loovad aluse, mis on palju tugevam kui suured žestid. Pikaajalises suhtes ei ela armastus ainult tunnetes, see elab tegudes.
🌿 4. Tänulikkus kui igapäevane praktika
Meil on lihtne harjuda sellega, mis juba hästi töötab. Aga kui peatuda ja märgata, kui palju toetust, usaldust ja hellust tegelikult on, siis suhe muutub veel sügavamaks. Tänulikkus hoiab südame avatuna.
🌿 5. Pehmus on jõud, mitte nõrkus
Vahel arvame, et tugevus suhtes tähendab sirget selga ja selget sõna. Aga tegelikult on suurim tugevus vahel just pehmus. See, et me julgeme olla päris, haavatavad, vaiksed. Koht, kus ei pea midagi mängima.
Mida rohkem ma armastan iseennast, seda rohkem on ruumi armastada teist. Ja mida rohkem on suhtes armastust, mis ei tule puudusest, vaid küllusest, seda vabam ja turvalisem on ka teine inimene. Meie suhe toimib, sest me ei otsi teineteisest seda, mida peame endale ise andma. Me jagame mitte ei nõua. Ja selles ongi meie lihtne, soe, igapäevane toimimine.
NAISE ELUJÕUD – KUIDAS HOIDA END TÄIDETUNA JA MITTE LÄBI PÕLEDA?
Viimasel ajal olen palju mõelnud sellele, kuidas mul tegelikult päriselt läheb. Mitte see, mida ma teistele ütlen, vaid see vaikne sisetunne, kui ma õhtul silmad sulen. Mõnikord on see tühi. Mitte kurb või halb, lihtsalt… tühi.
Ja siis küsin endalt, millal ma viimati päriselt puhkasin? Mitte ainult füüsiliselt, vaid hingega. Millal ma viimati lihtsalt olin? Ilma andmata, korraldamata, kuulamata, parandamata, vastamata.
Me naistena anname nii palju. Ja me anname hästi. Aga vahepeal on lihtne unustada, et see, kust me anname, vajab ise täitmist.
Olen hakanud õppima seda… vaikselt, ettevaatlikult. Et kui väsimus tuleb, siis ma ei pea end kokku võtma, ma võin hoopis lahti lasta. Ma võin jääda vaikseks. Võin pikali heita. Võin mitte vastata. Võin ju lihtsalt olla.
Mida rohkem ma luban endal tagasi tulla iseenda rütmi, seda rohkem ma märkan, et mu elujõud ei kao kuhugi. Ta lihtsalt ei hüüa läbi müra. Ta sosistab. Ja kui ma kuulan, siis ta tuleb tagasi.
Mitte saavutamise kaudu. Mitte „tehtud to-do listi“ kaudu. Vaid läbi lubamise. Läbi pehmuse. Läbi väikeste hetkede, kus ma olen iseenda jaoks kohal.
See ongi vist see, mis hoiab mind täidetuna.
KUIDAS LEIDA SISEMINE RAHU KIIRE ELUTEMPO JUURES?
Me elame ajastul, kus kogu aeg toimub midagi. Uued sõnumid, ülesanded, ootused, pinged. Väljastpoolt tulev müra on vali ja vahel kipub see vaikuse seest välja lükkama. Aga kui aus olla, siis ei olegi rahu võimalik väljast leida. Seda võib otsida planeerimise, uute harjumuste või saavutuste kaudu, aga lõpuks, rahu tuleb siis, kui ma valin hetkes kohal olla. Päriselt kohal. Ilma et prooviksin midagi parandada, lahendada või mõista.
Mõnikord tähendab see lihtsalt hingamist. Kolm teadlikku hingetõmmet. Vaikset istumist. Üks lonks sooja teed. Vaade aknast välja, ilma et ma midagi teeksin või paremaks muudaksin. Just selline lihtne olemine aitab mul tagasi oma keskmesse tulla.
Kiire maailm ei tähenda, et mina pean seesmiselt kiirustama. Olen õppinud, et kõige rohkem toetab mind see, kui ma julgen lubada endal aeglustuda. Isegi keset kaost. Sisemine rahu ei ole koht, kuhu jõutakse, see on seisund, mille juurde saab iga kell tagasi tulla. Läbi vaikuse. Läbi keha kuulamise. Läbi kohalolu.
Ja vahel piisabki lihtsalt ühest teadlikust „olen siin“.